Aja tajumise subjektiivsus

url

Anneli lihtsalt tundis seda. Aja möödumist. Sekund, minut, tund. Päev, nädal, kuu. Aasta, dekaad, sajand.

Sajand on muidugi üle pingutatud. Samas on aja tajumises mingi subjektiivsus.

Mari lasteaeda, tööle, üle päeva poest läbi, Mari lasteaiast, koju, õhtusöök, Mari magama, Aktuaalne Kaamera, üle kahe päeva klaas veini, ise magama, üle kolme päeva mõned tunnid öösel ärkvel.

Heleniga sai ta kokku vaid nädalavahetustel. Laupäev ja pühapäev olidki nende kolmekesi olemise ühine aeg. Reede õhtuti istusid nad Mariga trepikojas ja kuulasid alumistelt korruselt lähenevaid samme.

Sammud trepil on huvitavad. Kuulmise järgi saad aru, kas minnakse alla või tullakse üles. Kas minejaks on naabriproua või teismeeas noormees korterist 6. Helen tuli alati kaks astet korraga trepist üles. Samas mitte kiirustades.

Mari ei suutnud teda mitte kunagi ära oodata ja jooksis alati ühe trepijao vastu. “Mari, ettevaatlikult, kullake!” hüüdis Anneli talle iga kord manitsussõnad järele.

Helenile meeldis laupäeviti hommikul kaua magada. Anneli ja Mari püüdsid elutoas olla võimalikult vaikselt. Selle aja peale, kui Helen ärkas, oli Annelil harilikult kannutäis kohvi juba joodud. Aga ta võttis alati lisa. Ühest küljest, et koos Heleniga teine teiselpool lauda vaikides silma vaadata ja kuuma jooki rüübata, teiselt poolt jälle, et kohv talle väga meeldis. Eriti hommikuti. “Joon värisemiseni,” ütles ta ikka ja valas aga kruusi täis.

Anneli armastas Helenit.

Nende kohtumisest on nüüd peagi viis aastat. Mari tuli nende ellu kolme aasta eest. Oleks võinud ka varem tulla, kuid mõnda aega ei suutnud nad selgusele jõuda, millisel viisil see juhtuda võiks. Esialgne mõte oli küll lapsendamine, kuid Annelile meeldis tegelikult mõte üheksast kuust ja sünnitusest rohkem.

Siis oli muidugi küsimus viljastamisest. Anonüümne spermadoonor? Mõni suvaline tüüp nende ühistest pimekohtingutest? Tõnis? Martin? Või paneks hoopis kuulutuse, et otsime selliste ja selliste iseloomuomaduste ja väljanägemisega meest?

Rasedus oli keerulisem kui Anneli seda endale ette kujutanud oli. Algse iiveldushoogudega oli ta mõnes mõttes arvestanud. Küll aga mitte, et viimased kolm kuud ta lihtsalt kodus pikali on. Helen oli sunnitud selleks ajaks töölt ära tulema. Ja niiviisi veetsidki nad ligi 100 päeva nelja seina vahel. No tegelikult küll 97, sest Anneli pidas isekeskis arvet. Tõsi, vahepeal võis ka loendamine sassi minna, sest päevadel ja öödel polnud vahet.

Helen võrdles seda perioodi vabatahtliku vangistusega. Annelile selline võrdlus ei meeldinud. Ta pigem arvas, et nad on justkui inkubaatoris – soe, valge, vaikne. Aga ega see inkubaatori mõte just väga palju vanglast tegelikult parem polnud.

Vahepeal tundus Annelile, et 30 päeva on väga aeglaselt möödunud ja veel arvestuslikud 60 pluss ees ootava igavikuna. Mõni päev enne Mari sündi tabas ta end mõttelt, et alles see ju oli, kui ta viimati õues käis. Täna tagasi mõeldes oli see aga kui vaid silmapilk, hetk, mille möödumist me ei taju.

Helen mõõtis seda ligi 100 päeva, või kui täpne olla siis 97-t, sentimeetrites. Päev enne koju jäämist oli ta käinud juuksuris ning viie sentimeetrise tukaga soengu lasknud lõigata. Mari sünni päeval mõõtis ta selle pikkuseks 8,3 sentimeetrit. See on ka kõige pikem juuksepikkus, millega Anneli teda eales näinud. Ka lapsepõlve piltidel on Helen lühikese soenguga. Või tutimütsiga. Veel samal õhtul kiirustas Helen sünnitusmajast otse Martini salongi.

Tagasi mõeldes oleks võinud neid päevi mõõta ka kilogrammides. 1. aprillil kaalus ta 53 kilo, 97 päeva hiljem ehk siis 6. juulil 67. Seda oli hea meeles pidada – kuues päev seitsmendal kuul, kuus ja seitse, 67. See on ka raskem, mis ta kunagi olnud. Juba järgmisel päeval võbeles kaalu punane nooleke 60-st allpool.

Laupäev saigi mööda. Nagu silmapilk.

“Head ööd, kallis!”

“Head ööd!”

“Armastan sind!”

“Mina sind!”

Anneli uinus naeratus suul.

Advertisements

Sahtlisse kirjutatud projektid, teine osa: saamata miljonid ja peatunud areng

17. novembril 2015 kirjutasin Sakala veergudel linna ettevalmistustest piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmesse taotluse koostamiseks. Õigemini küll konkreetse plaani ja ettevalmistuse puudumisest, aja raiskamisest ja järjekordse projekti sahtlisse kirjutamisest.

Meenutan lugejale, et Euroopa Liidu käesoleval eelarveperioodil on Viljandimaal konkurentsi tugevdamiseks võimalik taotleda enam kui 11 miljonit eurot, mis on jaotatud vähemalt kahte vooru. Esimene voor oli avatud märtsi lõpust juuli alguseni ning planeeritud oli rahuldada taotlusi umbes poole summa ulatuses kogu projekti mahust ehk siis umbes 5,5 miljoni euro eest. Selle eelduseks oli maakondlik kokkulepe ehk kava. Kokku rahastati meie maakonnast tulnud taotlusi aga vaid kahe miljoni jagu.

Jättes kõrvale maakonna ülejäänud omavalitsuste taotluste rahuldamata jätmise põhjused (esimene tagasiside voor on 2. novembril), heidan veel kord pilgu sellele, kuidas aeti asju Viljandi linnas ning mis läks valesti ja mis on selle hind.

Nagu ma ka peaaegu aasta eest avaldatud artiklis mainisin, proovis linnavalitsus käituda rehepaplikult ja valimisprogrammis kirja pandud unistusi ellu viia. Küll prooviti euroraha saada veekeskuse tarvis, ehkki kirjalikud vastused riigilt ütlesid, et see pole võimalik, küll linnasüdame korrastamiseks, sealhulgas vabadussamba rajamiseks. Siin jäi saavutuseks soovitud tulemusteta arhitektuurikonkurss, mille pealt enam lihtsalt ei jõutud plaane ümber teha.

Lõpuks esitati kaks taotlust: vanalinna tänavate rekonstrueerimine ja Kantremaa tööstusala avaliku tugitaristu ajakohastamine. Neist esimene, linnavalitsuse silmis prioriteetne, ei kvalifitseerunud. Teisega sooviti Pärnu maanteel, Pargi, Planeedi ja Tähe tänaval ning Metsküla teel rajada kanalisatsioon ja korrastada teekate.

23. oktoobril saabus linnavalitsusse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt kiri, milles linnapead informeeriti, et soovitud mahus projekti ei rahastata, sest see ei vasta rahastamise tingimustele. Summat vähendati ligi poole võrra ehk peaaegu kahest miljonist jäi järele üks. Välja jäi avalikkuse mõttes vahest olulisim lõik ehk Pärnu maantee.

Mis siis juhtus? Kuidas läks niiviisi, et teoreetiliselt enam kui aasta ettevalmistatud projekt jääb pooleldi rahastamata?

Põhjuseid on kindlasti mitu, kuid peamiseks pean linnavalitsuse nõrka juhtimist. Linnapea sagedastest välisreisidest ja komandeeringutest Tallinna räägitakse juba legende. Tundub, et linnapea äraolekul ei pinguta ka ülejäänud seltskond. Lisaks linnavalitsuse kaadri voolavus, mis omakorda aeglustab protsesse ja hajutab vastutust.

Teiseks põhjuseks on vanamoodne mentaliteet. Jällegi, juba aasta tagasi mainisin, et tänapäeval pole enam kellelgi niinimetatud telefoniõigust. See tähendab, et enam ei piisa, kui esitame projekti õigel ajal, pööramata tähelepanu, mis on selle sisu, ning loodame siis «oma meeste» kaudu Toompeal asjad korda saada. Sellised ajad on õnneks lõppenud, loodetavasti jäädavalt. See aga tähendab, et konkureerime kõikidega päriselt ning taotlused peavad vastama tegelikele kavatsustele.

Viljandi esitatud Kantremaa tööstusala taotlus oli aga lihtsalt kehv. Linnavalitsus ei olnud võimeline seda ise kirjutama ning kogu töö osteti sisse. Iseenesest pole selles midagi halba, kuid lugedes tundub, et selle on koostanud inimene, kes pole Viljandi oludega kursis. Palju on trafaretseid lauseid, mis on lihtsalt arengukavast kopeeritud ning mida on keeruline seostada konkreetse projekti tegelike eesmärkidega. Niiviisi me lati alt läbi lendasimegi.

Kolmas põhjus on strateegilise planeerimise puudumine. Linnavalitsus tegelikult ei tea, mida ta tahab. Küsimuse peale, milline on niinimetatud laiem pilt, saame tavaliselt vastuse, et seda pole. Seega võib järeldada, et puudub arusaam, millist linna me soovime, mida selleks teha tuleb ja mis järjekorras. Pigem on aluseks valimislubadused või arvamus, et seda ja teist tehes võib tulla nii ja nii palju hääli.

Järgmisel aastal on valimised ja küll me siis neid lindilõikamisi näeme. Kas need linna arengule kaasa aitavad, on juba omaette küsimus.

Tulen tagasi osaliselt rahuldatud projekti juurde. Mind teeb kurvaks, et linnavalitsus jättis oma sahmimisega kasutamata võimaluse linna arendada. Jah, miljoni me võime saada eeldusel, et tehakse vajalikud korrektiivid, ja programmi teisest voorust on võimalik ka lisa taotleda, sest umbes üheksa miljonit on ju veel alles, kuid asi, mida me linnana kunagi tagasi ei saa, on kaotatud aeg. Teisisõnu taotluste vahele jääv periood, mille jooksul nii mõnigi teine maakonnakeskus edasi liigub.

***

1935352_167770064114_284526_n.jpg

“Anna mulle, palun, neli pilsnerit.”

Leti taga seisis mu ema, kes juba mind poodi sisenedes altkulmu oli vaadanud.

“Ja pane raamatusse, mul ei ole raha kaasas.”

“Sul ei ole kunagi raha kaasas. Võta ennast ometi kokku ja käitu nagu mees.”

“Küll ma ära maksan…”

“Küll ma ära maksan, küll ma ära maksan. Ma olen tüdinenud su võlgade tasumisest. Saad aru, t-ü-d-i-n-e-n-u-d.”

“Ema, ära hakka jälle pihta…”

Võtsin pudelid ja kiirustasin välja. Sadas laia lund. Tõmbasin kapuutsi pähe ja varrukad üle käelabade. Üks pudel libises käest ja purunes kõnniteele.

“Perse, raisk!”

***

Liis juba magas. Toas oli jahedavõitu. Ta oli endale kaks tekki peale võtnud.

Tõin kuurist mõned puud ja panin pliidi alla. Märjad halud ei põlenud hästi.

Sellest on nüüd üheksa kuud, kui Marika ära läks. Ei, ega ma teda ei süüdista. Äkki isegi lausa mõistan.

Üheksa kuud. Selle ajaga eostatakse ja sünnitatakse laps, luuakse uus elu.

Mul polnud üheksa kuud kedagi olnud. Eneserahuldamine ei pakkunud kah enam midagi. Mingit sisemist asja või frustratsiooni või mis iganes, ühseõnaga, seda sisemist vajadust polnud samuti. Olin lasknud sellel kõigel minna.

Mul on pohhui. Pohhui. Saate sellest aru – pohhui.

***

Liis polnud kaalus kaotanud. Ta käis juba teist kuud iga päev vanaema juures söömas. Nojah, koolis pakuti samuti sooja toitu. Hea seegi, hea seegi.

Hinded olid tal korras. Matemaatikaga oli ehk rohkem pusimist, aga mõnikord lahendasime kodutöid koos. Mõnikord, kui ta juba magas, võtsin ta õpiku ning lahendasin ülesandeid ette.

Küllap vanaema aitas käsitööga. Või vähemalt juhendas.

***

Mingil põhjusel oli hakanud kohalik leht töö- ja surmakuulutusi kõrvuti veergudel avaldama. Umbes, et kui sobivat tööpakkumist ei leia, leiad ehk sobiva kadunu.

Pakutakse hooajalist tööd puidufirmas metsaraiel.

Otsitakse tootmisjuhti.

Vajatakse valvurit, koristajat, autojuhti, andmete sisestajat, maalrit.

Avaldame sügavat kaastunnet Mairele abikaasa Mihkli surma puhul.

Veel viimane tee jäi käia, veel viimasesse sihtkohta jõuda, ja mitte kunagi enam naasta – mälestame Tarmo Kaldoja ja avaldame lähedastele kaastunnet.

Kallist poega, venda ja isa mälestavad ema, õde ja tütar.

***

Kell lõi kümme. Liis magas. Toas oli jahe. Ta oli endale kaks tekki peale tõmmanud. Kuuris polnud enam halge. Leib oli hallitama läinud. Raamatusse ostetud õlled olid juba kuus nädalat maksmata.

Kohalik leht ei avaldanud enam töökuulutusi. Ainult surmakuulutusi. Surma oli rohkem kui tööd.

***

Marika helistas ühel päeval. Mina temaga ei rääkinud. Liis ütles, et me saame hakkama. Jah, koolis on ka kõik korras. Isa otsib ikka veel tööd, aga küll ta leiab. Ära muretse. Me saame hakkama.

***

Sellest on nüüd üheksa kuud, kui Liis vanaema juurde kolis. Ei, ega ma teda ei süüdista. Lausa mõistan.

Praktiline meel ja projektid sahtlis

 

Äsja lahkunud endine Lääne-Saksamaa liidukantsler Helmut Schmidt soovitas inimestel, kel on visioon, pöörduda arsti poole. Schmidt oli tuntud oma praktilise meele poolest ning eelistas mõtete ja ideede asemel reaalseid tegusid. Ei saa just öelda, et ma tema mõtteavaldusega sajaprotsendiliselt nõustun, kuid Viljandisse sobitub see tsitaat üha enam.

Kevadise võimuvahetuse taustal rääkisid värskelt linnavalitsuse liikmeks saanud inimesed valjult, kuidas nüüd lõpuks on koos praktilise meelega meeste punt ja asjad hakkavad liikuma. Neist ehk suurima suuga, Tauno Tuula lubas rahvusvahelisteks hansapäevadeks lahendada linnapea Ando Kivibergile kuuluva järveäärse kinnistu probleemi – see võssa kasvanud maalapil seisev lagunenud hoone on lisaks koledusele ka naabritele ohtlikuks muutunud – ning renoveerida jõuludeks Jakobsoni kooli ujula ja rajada sinna saunakompleksi.

Praeguseks teame kõik, kuidas nende lubaduste täitmisega on: tondiloss seisab püsti ja ujula hakkab vaikselt kokku kukkuma. Ei saagi aru, kas ebapraktiline linnapea on kõik ülejäänud valitsuse liikmed ära nõidunud, kas mängus on kellegi erahuvid või on linnavalitsuse liikmetel lihtsalt sügavalt ükskõik.

Minul ja sotsiaaldemokraatidel ei ole ükskõik. Õigemini on meil suur mure. Sakala on oma veergudel ja stuudiokokkuvõtetes viimastel nädalatel palju ruumi ja aega pühendanud sahtlisse kirjutatud projektidele. Nende hulka kipub Viljandi kontekstis jõudma ka piirkondade konkurentsivõime tugevdamise (PKT) meetmest maakonnale eraldatud pisut enam kui 11,2 miljonit eurot.

Viljandit pikka aega juhtinud reformierakondlased on uhked, et mitmesuguste väikeste trikkidega on linna eri objektidele aastate vältel palju raha kokku aetud. Ja ega selles iseenesest midagi halba olegi: kui reeglid lubavad, siis miks mitte. Riigikogu liikmete kuluhüvitisega on sama: kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Rehepaplikkus on meile ju nii omane.

Millest aga kas ei soovita või suudeta aru saada, on, et vahepeal on aeg ja sellega koos ka asjaajamine edasi läinud. Pole enam löön-jalaga-ukse-lahti-ja-nõuan- või helistan-ministrile-ja-küll-tema-korda-ajab-meetodit. Sellest hoolimata raiusid Reformierakonna vana kooli mehed, et veekeskus tuleb PKT meetmesse sisse kirjutada, olgugi et suheldes siseministeeriumiga oli mitu korda linnavalitsusele kirjalikult vastatud, et see objekt ei ole niisuguses mahus abikõlblik. Veekeskus nimetati ümber millekski muuks ja loodeti endiselt ministri jumalikule käele. Kopsakas summa maksumaksjate raha ja ametnike tööaega kulutati, et hiljem tõdeda: veekeskus sellesse meetmesse ei sobitu.

Siis tuli uus mõte: taastame meetme abil muu hulgas Vabadussõja mälestussamba. Jällegi on idee ilus, selle teostamine PKT meetmest aga keeruline ja ajakriitiline. Lisaks on vastamata hulk küsimusi, sealhulgas näiteks, kui palju see linnale maksma läheb. See viimati mainitu teeb samuti ettevaatlikuks, sest sahtlisse kirjutatud projektide puhul on üldjuhul probleemiks linna võimetus neid rahastada. See kõik aga võib linna maakondlikusse tegevuskavasse esitatud, linnasüdamesse kavandatud mitmemiljonilise investeeringu Tallinna tänava, Vaksali tänava ja Pärnu maantee rekonstrueerimiseks ohtu seada.

Et mitte jääda vaid kritiseerijaks, annan ka soovituse, mida teha. Kõlab küll triviaalselt, aga kõige suurem võimalus linnal midagi ära teha on eesmärgipäraselt ja süsteemselt tegelda PKT maakonna kavas olevate projektidega. Paraku tundub, et seda ei soovita. Selle asemel hoopis keeratakse linnasüdame projekt pea peale, sest kellelgi on taas imeilus, suur ja tähtis visioon.

Aasta algusest saadik oli linnavalitsuses mitu korda arutusel korraldada koostöös arhitektide liiduga linnasüdame rekonstrueerimiseks ideekonkurss, mille eesmärk vastavalt PKT määrusele oleks anda alale uus kvalitatiivne tase, soodustada selle kaudu ettevõtlust ning tekitada linnasüdames atraktiivse keskkonna sünergia uute ettevõtete tulekuks ja nõnda töökohti luua. Ando Kivibergi eestvõttel tehakse nüüd hoopis vastupidist. Lammutades Vabaduse plats 6 hoone, kaovad sealtsamast linnasüdamest töökohad ja asemele tulev ausammas vaevalt kuidagi ettevõtlust turgutaks.

Oktoobrikuu volikogu istungil väitis Ando Kiviberg, et see ideekonkurss ei ole kuidagi seotud PKT taotlusega. Aga milleks siis on konkreetse ausamba ehitamise ideekonkursis kajastatud meie linna läbiv peamagistraal? Järjekordselt tundub, et ühel tuli idee ja ta asus eesmärgist teisele poole jooksma, sest uus asi on põnev ja maailmavaatele tunduvalt lähemal kui töötamine nende inimeste nimel, kelle nimel linnapea töötama peab.

Praegu on reaalne oht, et tegeldes uue toreda projektiga, saame sahtlisse järjekordse idee, aga seekord on projektil hoopis kõrgem hind kui raisatud kümned tuhanded eurod ja ametnike töötunnid. Kui linnavalitsus kohe PKT projektiga tegelema ei hakka, jääb loodetud taotlus kas rahastamata või lausa esitamata.

Taotlusvoor avati esimestele maakondadele eile. Taotluse kohustuslik osa on eelprojekti staadiumis ehitusprojekt. Lisaks veel lehekülgede kaupa põhjalikku kirjeldust, analüüsi ja seletust. See töö on keeruline ja aeganõudev. Paraku ei tegele sellega tõsiselt praegu keegi.

Tulles tagasi artikli algul mainitud võimuvahetuse juurde: lisaks praktilisele linnajuhtimisele (mis tõenäoliselt siiski ei tähenda projektide sahtlisse kirjutamist) ei pidanud reformierakondlased, kes enam kui aasta olid linnapea poole tuld ja tõrva pritsinud, paljuks rääkida ka, et nende meelest sobib Kiviberg linnapeaks hästi, sest ta ei sega ju kedagi. Põhimõtteliselt on neil õigus: ta ei sega kedagi. Küll aga segab ta midagi. Ja see midagi on linna areng.

Aitab suurtest ja ilusatest mõtetest, mis kunagi ei teostu. Loodetavasti ei lähe see meile maksma saamata jäänud miljoneid PKT meetme raha.

 

Aasta valguseta

“Klaas punast veini, palun. Võtate kah?”

“Jah, ei, miks mitte, võibolla ehk küll. Jaaaah, palun mullegi klaas punast veini.”

“Andke mulle üks vesi kah, palun.”

“Ma võtaks kah ühe klaasi. Mullidega.”

“Vabandage, et ma küsin, aga ega te Elvast pole?”

“Ei, kahjuks või õnneks mitte.”

“Lihtsalt, et teil oli…”

“… selline nägu nagu oleksin Elvast?”

“No mitte just päris, aga… See tähendab… Te meenutasite mulle kedagi. Las olla. Lubage, kas teil lapsi on.”

“Ei. Aga teil?”

“Oli. Kaks.”

“Vabandust, ma ei teadnud…”

“Pole viga. Te ei võinudki. Vaadake… Mu tütar. Ta närtsis kiiresti. Nii ehk ongi parem. Ühel päeval tuli ta koju ja tundis end pisut halvasti. Järgmine päev möödus juba haiglas tilgutite all. Ja kolmandal teda enam polnud.”

“Tunnen kaasa.”

“Tänan.”

“Te ütlesite… kaks?”

“Jah, ma tõesti ütlesin kaks. Mu poeg… Vaadake, elul on kummalised käigud ja vahel on need teed isemoodi iroonilised.”

“Ma mõistan.”

“Jah, vaadake, ta tuli oma õe matustele, kuid ei jõudnudki sinna. Esimene libedus jõudis temast ette.”

“Vabandust, ma… See tähendab, ma ei tahtnud…”

“No kuulge, pole vaja. Me ei saa sinna midagi parata. Kas panite tähele, et me istume 13. reas? Mitte just paljudes lennukites pole 13. rida.”

“Ei, ei pannud.”

“Vaadake, see on nii, et 12. reale järgneb rida 14. Kuraditosin on ebaõnne sümbol. Aga õnneks põleb meie kohal exit-märk – võime iga kell sellele rahulikult selja pöörata. Näete, tasub ainult siit kangist tõmmata ja, voila, varuväljapääs avaneb.”

“Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

“Miks mitte?! Muuseas, kas teate, kuidas on prantsuse keeles üks aasta ilma valguseta?”

“Ei, ma ei oska prantsuse keelt.”

Une année sans lumière. Kas see mitte ei kõla ilusasti! Une année sans lumière. Lausa jumalik!”

“Teil on ehk õigus…”

“Ehk?! Te kuulake vaid – u n e   a n n é e   s a n s   l u m i è r e!. Ainult ehk polaaröö võib sellega kuidagi võistelda. Omas kategoorias muidugi mõista. See tähendab… Vaadake… On lause ja on sõna ja siis veel liitsõna. Nagu polaaröö. Või äkksurm. Mõistate?”

“Püüan.”

“No kuulge, see ei saa ju nii keeruline olla.”

“Tõepoolest. Kuidas te nüüd ütlesitegi, ün anee sa lumiee?”

Une année sans lumière.”

Viljandi abilinnapeast

Jagan siin ka oma arvamust tänases Sakalas. Nimelt on Viljandis üks tore abilinnapea, Ardo Agasild nimeks, erakondliku kuuluvusega IRL. Kui nimi tuttav kõlab, siis sai ta vabariikliku kuulsuse nn pirukaskandaaliga hansapäevadel Herfordis kaks aastat tagasi. Agasilla töösse suhtumine jätab pehmelt öeldes soovida. Kõik teavad seda, paraku tema erakonna- ega koalitsioonikaaslased selleks midagi ette võtta ei soovi. Inimesele vaja ju lõppude lõpuks ikkagi töökohta, ja ega ta ju kedagi sega kah nagu mõnel mehel kombeks öelda.

Siin siis arvamus ise. Tegu originaaliga, st pisut erineb maakonnalehes ilmunust.

Ardo Agasilla tegevusetus ja valed

Jakobsoni kooli arengu ümber on viimasel ajal palju arutletud ja kirjutatud. Sotsiaaldemokraadid pole end kerkinud konflikti seganud, sest poliitika koht pole koolis. Kahjuks ei saanud me aga jääda kõrvaltvaatajaks, nähes, kuidas vastutava ala abilinnapea küündimatu tegutsemine viis olukorra eskaleerumiseni. 

On igati mõistetav, kui kooli hoolekogu (lapsevanemate) ja kooli juhtkonna vaated ja nägemus ei ühti. Pole aga aktsepteeritav, kui hariduse hea käekäigu eest vastutav abilinnapea Ardo Agasild, kes on linnavolikogu poolt määratud linna kui koolipidaja esindajaks kooli hoolekogus, ei esinda ei linna, lapsevanemate ega kooli huve. 

Kronoloogiliselt. Kooli juhtkonnal (direktoril) ja hoolekogul oli erimeelsus. Igati loogiline on, et linn kui koolipidaja püüab seda erimeelsust lahendada. Elame väikses kogukonnas, kus inimsuhetel on suurem kaal kui mõnes suuremas kohas. Erimeelsuse lahendamise asemel otsustas abilinnapea Agasild aga pea kõrvade vahele tõmmata ja informatsiooni linna ülejäänud juhtidega mitte jagada. 

Jakobsoni kooli hoolekogu tegi oma 9. märtsi koosolekul ettepaneku linnavalitsusele vabastada kooli direktor ning informeerisid oma otsusest e-kirja teel linnapead. Hoolekogu esindaja kohtus nii linnapea kui allakirjutanuga sama nädala reedel ehk 13. märtsil. Ardo Agasild, kes samuti osales 9. märtsi koosolekul, ei pidanud vajalikuks antud teemast linnavalitsust ja volikogu juhte informeerida. Teema leidis Agasilla poolt käsitlust alles 16. märtsil ehk nädal hiljem. 

Ja nüüd läheb lugu veelgi kummalisemaks. 8. aprillil kogunes teemat arutama lastevanemate üldkoosolek. Kui lehelugeja nüüd arvab, et hariduse eest vastutav abilinnapea Ardo Agasild sellel osales, osapooli rahustas ja lahendust leida püüdis, siis kahjuks ta eksib. Agasilda sellel koosolekul polnud, kuigi tööülesandeid ja olukorda arvestades oleks see pidanud olema tema jaoks prioriteet number üks. Ardo Agasild küll väidab, et tal oli varasemalt kokku lepitud kohustus, kuid tundes tema argpükslikku käitumist ja juhtimisstiili, siis usun ma pigem juttu, et ta jalutas samal ajal lapsega kooli vahetus läheduses. 

Kõike seda arvestades ei jäänudki sotsiaaldemokraatidel muud üle, kui edastada volikogu esimehele umbusaldusavaldus abilinnapea Ardo Agasilla vastu. 6. augustil toimunud erakorralisel volikogu istungil oli Agasillal võimalus selgitusteks. Selle asemel valis ta valetamise ja vassimise tee, mis kahjuks veelgi kinnitab tema sobimatust kureerima Viljandi linna hariduselu. 

Augusti lõpus toimuval volikogu istungil on linnavolikogu liikmetel valik, kas saamatu ja valelik abilinnapea jätkab ametis või mitte. Olen kindel, et koalitsiooni kuuluvate IRLi ja Reformierakonna saadikud manavad ette kivinäo ja hääletavad Agasilla jätkamise poolt. Samas loodan, et nende südametunnistus ja kodanikujulgus sunnivad neid üle olema parteilistest kokkuleppemängudest. Lisaks maksumaksjate raha ebaotstarbekale kasutamisele – mis see muu ebapädeva inimese palgal hoidmine on – on kaalul ka meie hariduselu tulevik. Ja seda viimast ma Ardo Agasilla juhtida ei usalda. 

Põhjus ja vabandus

Anneli andis endale tegelikult väga hästi aru, et viimasel ajal kippus ta alkoholiga liialdama. Ta püüdis küll otsida ja leida põhjendusi ja vabandusi, püüdis mõelda, et homsest teeb pausi, kuid kui korrad kokku lugeda, siis sai neid ikka omajagu. No aga mis see klaas veini teeb, liiatiga veel toidu kõrvale?

Tõnisega koos oli teistmoodi. Tema ei joonud. Tilkagi. Ja tema puhul oli see kuidagi lihtne ja keeruline samaaegselt – ta lihtsalt ei tahtnud. Ei mingit muud põhjendust. 

Just nagu sel ühel õhtul, kui ta tundis vastupandamatut iha klaasi veini järele. Kodus tal aga ühtegi pudelit polnud ja kell oli kümme läbi, mis tähendas, et nurgapood oli suletud ja alkoholimüük ka mujal lõppenud. Ta mängis mõttega, et kui see oleks veel avatud, kas ta jõuaks müüjaga kokkuleppele pudeli osas või mitte. Otseselt polnud nad ju tuttavad, kuid iganädalased kohtumised kummaliste hädaostude taustal olid loonud nende vahele sellise omade tunde. 

Martin tõi alati külma veinipudeli. Ja lillekimbu. Kui esimene oli reeglina odav ja suvaline, siis lilled alati hoolikalt valitud ja buketis koos kaunistavate elementidega. Külakostiks toodud veini nad neil õhtutel reeglina ei avanud, no muidugi tingimusel, et muud pudelid otsa ei saanud, ja harilikult kasutas Anneli seda risotos või kalaroogade valmistamisel. 

Kolmekesi võisid nad rääkida tühja loba tundide viisi. Ja meenutada vanu häid aegu. Viimase peale oli Martin suur meister. Annelit alati hämmastas, kuidas tal detailid niivõrd hästi meeles püsisid. Ja loomulikult need liialdused. Tema ju teadis, Martiniga oli neil kolm aastat ühist ajalugu. Tõnist sel ajal veel silmapiiril polnud. 

Neid külaskäike ootas Anneli veel ka sellepärast, et Martin oli kirglik suitsetaja. Anneli oli sigarettidega juba aastaid tagasi lõpparve teinud, kuid nähes Martinit suitsetamisrutiinis ja seda ilmselgelt nautivat, tundis ta sisemas taas ja taas seda keelatud mõnu, mida nikotiin ja tõrv ja tuletikud üheskoos võimaldasid. Annelile meeldis Martinit suitsetamas vaadata ja tunnistas, et tegelikult nautis seda kunagi ka ise. Ja ega ta vist päris lõplikult maha polegi jätnud, praegu on lihtsalt paus. Tõnise pärast. Tõnis jälestas suitsetamist. 

Tõniseta oli nüüd ühtepidi vabastav ja ahistav korraga. Tõnis, või õigemini tema puudumine Anneli elust oli ühekorraga nii põhjus kui vabandus, nii eesmärk kui sihitus. Ta andis endale väga hästi aru, et üksi olemine võib olla vägagi üksildane ja tühi. Sellistel puhkudel püüdis ta alati küll ette manada neid lämbumise hetki, kordi, mil ta kodust välja astus, kuid ka see ei suutnud alati pisarat või paari ära hoida. Anneli tõmbas käega üle põse, see oli niiske. 

Suvi oli oma haripunktis ja koos sellega saabunud kuumus. Õhk linnas oli muutunud justkui paksemaks ning lehkas. Anneli armastas seda aega. Talle meeldis astuda tänaval ja tunnetada higinire seljal; talle meeldis tõmmata selga pikk aval kleit ja seal all mitte midagi kanda, ei rinnahoidjat, ei aluspükse; talle meeldisid pikkade tänavate tuulekoridorid ning iilide korral sirutas ta alati käed enda kõrval sirgelt välja ja lootis salamisi, et varbad kui iseenesest maast üles tõusevad. 

Talle meeldisid ka südasuvised inimesed. Näost punased, pisut higised, hingeldavad, õhukeselt riides. Aeglaselt kiirustavad massid, mis argipäevale vaatamata olid liikumas siiski suvises tempos. 

Anneli ei teadnud, mida õhtult oodata. Ta oli nõustunud minema pimekohtingule, olles olnud kogu senise elu ikka imestaja poolel, et inimesed selliseid asju teevad. Samas polnud ta ka kunagi varem päris üksi olnud, ja see ehk oligi tema uus põhjus ja vabandus. 

Baar oli pisut hämaravõitu. Või oli see pigem harjumatu kontrast välja jäänud erksuse ja sillerdusega. Lauad olid tühjad. Anneli kissitas. 

“Helen,” tutvustas end korraga ei tea kust ilmunud ettesirutatud käsi. 

“Anneli.” 

Helen oli temast nii kümme sentimeetrit pikem. Poisilik, kuid naiselikult hoolitsetud. Ta käsi oli jahe ning sõrme- ja varbaküüned mustaks värvitud. Juuksed lühikesed ja seitlisse kammitud. Puusad ehk pisut laiemad, kui üldine kõhn kehaehitus oleks eeldanud. Helenil olid vist kõige pruunimad silmad, milliseid Anneli iial varem kohanud. 

Anneli seisis keset tuba ja lasi Helenil end lahti riietada. Ta oli küll korduvalt otsustanud sel korral kleidi all aluspesu kanda, kuid oli viimasel hetkel ümber mõelnud, trepikojast tuppa tagasi jooksunud ja koridoris püksid kaarega elutuppa visanud. Nüüd seisis ta alasti Heleni juures, kes teda mõne meetri kauguselt mõõtvalt pilguga hindas. 

Anneli ei tundnud ebamugavust. Ta ei tundnud õieti midagi. Tal oli ükskõik, ainult füüsiline vajadus kellegi käte, keha, huulte järele. 

“Soovid sa klaasikest veini?” küsis Helen. 

Klaasikest? Miks öeldakse klaasikest? Miks mitte klaas veini. Klaasike veinikest? Klaasikest veinikest, kullake, kallike. 

Anneli ei vastanud. 

Helen on Anneli põhjus ja vabandus, eesmärk ja sihitus. Anneli liialdab endiselt alkoholiga, või vähemalt arvab ta ise nii. Suitsetamisega on jälle väike paus, Helenile ei meeldi. Pikki ja avalaid kleite Anneli enam ei kanna, rinnahoidjad ja aluspükse samuti mitte. Pimekohtingutest on saanud nende ühine ettevõtmine ning omandatud muljete ja kogemuste jagamine erutavaks meelelahutuseks.